- SUVELILLEDE SWOT ANALÜÜS
.png)
2.SEEMNETE SKARIFITSEERIMINE JA STRATIFITSEERIMINE
- Skarifitseerimiseks nimetatakse protsessi, mille eesmärgiks on seemnekesta vigastamine, et see muutuks vett ja gaase läbilaskvaks.
- Skarifitseerimine saab toimuda nii mehaaniliselt, keemiliselt kui ka termiliselt.
- Mehaaniline- kasutatakse tugeva ja tihedakestaliste seemnete puhul. Suurt hulka seemneid töödeldakse spetsiaalsetes seadmetes – skarifikaatorites. Väikseid koguseid võib töödelda purgis või spetsiaalsetes anumates seemneid hõõrudes või raputades segatuna liiva, kruusa või klaasi puruga. Suuri seemneid võib vigastada viili või smirgelpaberiga hõõrudes. Vältida tuleks seemnepilu ehk mikropüüli lähedalt kesta vigastamisest. See võib kergesti vigastada ka idu.Et hinnata, kas seemneid on piisavalt töödeldud ja kest vigastatud, leotatakse neid mõni päev leiges vees. Kui seemned ei ima vett, siis on seemnekesti ebapiisavalt kahjustatud. Seemned, mis imavad end vett täis, võib külvata. Töödeldud seemneid ei saa enam kaua säilitada, kuna nad on muutunud haigustele vastuvõtlikuks.
- Keemiline- kasutatakse samuti paksuseinaliste ja tihedate seemnete korral. Selleks kasutatakse kontsentreeritud väävelhapet, lämmastikhapet või soolhapetTöötlemisel asetatakse seemned klaasnõusse ja valatakse peale 2 osa hapet. Seemneid tuleb aegajalt segada ja kontrollida protsessi kulgu. Kui seemne kest on jäänud paberilehe paksuseks tuleb töötlemine koheselt lõpetada ja pesta seemned voolava vee all 10 min. ning teha külv või stratifitseerida. Kuna keemilise skarifitseerimise käigus tekib soojus, võib tekkida vajadus purki jahutada. Keemilise skarifitseerimise aeg sõltub seemnekesta paksusest aga selleks kulub umbes 5…30 minutit.Perekonnad, mille seemnete kraapimine või keemiline töötlemine kiirendab idanemist: koldrohi, kanna, iiris, hibisk, lupiin, pojeng.
- Termiline- seemnete töötlemine keeva veega. Seda tehakse peamiselt liblikõieliste, tihedakestaliste seemnete korral. Seemned asetatakse 10…20 sekundiks keeva vette ja seejärel mõneks sekundiks külma vette. Sellist tegevust korratakse 2…3 korda. Vahelduval temperatuuril seemnekest praguneb.Seemnete allutamine soodsatele temperatuuri-, niiskus- ja õhurežiimi tingimustele teatud aja jooksul nimetatakse seemnete stratifitseerimiseks. Stratifitseerimist kasutatakse liikide korral, mille seemnetel on pikk puhkeperiood. Stratifitseerimisaeg võib olla 1 kuust kuni 2 aastani.
STRATIFITSEERIMINE EHK SEEMNETE KIHITAMINE
- Stratifitseetimise läbiviimiseks sobib kõige paremini kelder kuigi sobib kasutada ka kaevikuid.Stratifitseerimiseks tuleks võtta liiva ja turba segu 1:1. Seemnete ja substraadi vahekord peaks olema ühe osa seemnete kohta 3 osa substraati mis on parajalt niiske. 1…2 korda kuus tuleks seemneid kontrollida ja segada, et õhutada substraati. Vajadusel tuleb lisada vett. Stratifitseerimistemperatuur on 0…+5oC. Juhul kui seemned on stratifitseerimise läbinud kiiremini kui arvestati, tuleks seemned asetada välja lumele ja katta pealt lumega. Lume kevadise sulamise vältimiseks kaetakse see saepuru või põhuga. Temperatuur lumes, seemnete piirkonnas ei tohiks olla madalam kui –1…–3oC. Stratifitseerimisperioodi läbimisest annavad märku seemnetest ilmunud idujuured. Sellised seemned on väga tundlikud läbikuivamise suhtes, seetõttu on väga oluline jälgida niiskust ka pärast külvide tegemist. Stratifitseeritud seemneid saab külvata kevadel, kuid nad tuleb enne külvi puhtaks pesta. Stratifitseeritakse näiteks tulikaliste ja priimulate seemneid.
3. SEEMNETE PALJUNDAMINE
- Seemnetega saab paljundada praktiliselt kõiki taimi. Seemnetega paljundamisel on palju eeliseid võrreldes vegetatiivse paljundamisega. Aednik-harrastaja võib juba ühe hooajaga saada suure koguse istutusmaterjali väikeste materiaalsete kuludega, mis on eriti oluline, kui jutt käib kallitest taimedest.Sageli on seemnetega paljundamine ainsaks võimaluseks hankida harva esinev taim, sest nende levik on otseselt seotud paljundamisraskustega.On taimi, mida ei saa üldse vegetatiivselt paljundada, või on seotud raskustega. Just selle pärast kohtabki neid taimi harva, vaid kollektsionääride aias. On selge, et sellise istutusmaterjali hind on kõrge, ning seda on piiratud koguses.
Seemnetega paljundamine annab palju suurema võimaluse aednik-harrastajal tuua oma aeda harva esinevaid taimi.Peale selle, on seemnetega paljundamisel rida bioloogilisi eeliseid. Taimed, mis on kasvatatud seemnetest, on pikaealised, omavad paremini arenenud juuresüsteemi, taluvad paremini ümberistutamist. Peale selle, seemnetega paljundamine on perspektiivsem külmakartlike liikide introduktsioonis. Seemikud kohanevad antud kasvukoha kliimatingimustega palju paremini. Eriti hinnaline on seemnetest kasvatamine juhul, kui seemned on saadud juba antud kasvukohas kasvanud emataimelt.Ja lõpuks, seemnetega paljundamine lubab saada "puhast" istutusmaterjali. Vegetatiivsel istutusel saame kaasa viirus- ja seenhaigusi, mis esinevad emataimel.
- Suvelilletaimede
ettekasvatamisel sõltub külvikoha valik seemne suurusest ja kasutatavatest
vahenditest.Seemneid võib külvata: külvikasti, külvikarpi, külvikassetti, väikesesse potti või turbatabletti.
- Pika kasvuperioodiga taimede seemned külvatakse veebruar I...märts III, näiteks alatiõitsev begoonia, sinilobeelia, hübriidpetuunia, aed-raudürt, sultan-lemmalts jt.
- Lühema kasvuperioodiga liikide seemned külvatakse aga aprill I...mai II, näiteks peiulille liigid, pruudisõle liigid, hiina aedaster, ilukapsas, ilukõrvits jt.Veelgi varajasema õitsemise korral külvatakse seemned varem.
- Idanemiseks on sobilik temperatuur +18...+25oC. Madalamatel
temperatuuridel kulub seemnete idanemisele rohkem aega. Alla +10oC
temperatuuri korral ei pruugi seemned üldse idaneda.Külvikastidele võib
idanemise ajaks peale panna veel kas lävipaistva kile või klaasi. See hoiab
külvikastis niiskust ja soodustab seemnete idanemist ning taimede tärkamist.
Küll aga võib klaasi või kile pinnale tekkida kondensvesi. Selle vältimiseks
tuleb päeval mõneks tunniks külvidelt kile või klaas eraldada.Kui tegemist on
külvidega, mille seemneid ei kaetud, siis on oluline katta neid klaasi või
kilega. Kuna need seemned on kasvusubstraadi pinnal, siis võivad nad kergesti
läbi kuivada.Liivaga või
kasvusubstraadiga kaetud külvid ei pea kuni taimede tärkamiseni paiknema valges
kohas. Küll aga vajavad idanemiseks valgust valgusidanejate liikide seemned
(need mida külvil ei kaetud).Kogu idanemisperioodi
jooksul tuleb jälgida, et külvid läbi ei kuivaks! See halvendab
oluliselt seemnete idanemist ja taimede tärkamist.
- Pikeerimine on tärganud taime ümberistutamine koos juureotsa näpistamisega. Pikeerimisega tagatakse taimedele parem valgustatus kuna tihti tärganud taimed paiknevad tihedasti üksteise kõrval. Samuti parandab pikeerimine taime juure kasvu, sest juureotsa äranäpistamine parandab juure harunemist. Pikeeritakse taimi, mille seemned külvati külvikasti või -karpi. Külvikassettidesse külvatud seemnetest arenenud taimi ei pikeerita. Need jäävad kassetti kuni kasvukohale istutamiseni. Samuti ei pikeerita taimi, mille seemned külvati potti, turbatabletti. Taimi pikeeritakse plastkastidesse, kassettidesse või väiksematesse pottidesse. Pikeerimiseks kasutatakse spetsiaalset pikeerpulka. Selle võib valmistada ka puupulgast, peenemast oksast. Pikeerpulga võib asendada ka nt teritatud hariliku pliiatsiga või terata pastapliiatsiga.
-
Potistamine on taimede istutamine potti. Potistamine toimub keskmiselt 3...4 nädalat pärast pikeerimist. Pikeerimise ja potistamise vahale jääva aja pikkus sõltub taimede kasvu kiirusest. Potistamise vajalikkusest annab märku taimede suurus. Kui lehed puutuvad juba üksteisega kokku, siis on tarvis taimed pottidesse istutada.
Pottidesse istutatakse taimi ühekaupa, sinilobeelia korral mitme kaupa (nii nagu pikeeriti). Taimed istutatakse samale sügavusele nagu nad kasvasid.
Poti suurus valitakse vastavalt taime ja tema juurestiku suurusele. Juured peavad potti lahedasti ära mahtuma ja ei tohi jääda kõveralt. Ka liiga suure poti kasutamine pole hea.
Enamasti kasutatakse suvelilletaimede potistamiseks 8×8...10×10cm suuruseid plastikpotte. Näiteks vilt-ristirohi, sinilobeelia, peiulille liigid jpt.
Suuremaid plastikpotte, läbimõõduga 12...14cm, kasutatakse suuremate taimede potistamiseks. Näiteks ilukõrvits, õisuba jt. Potistamisele järgneb taimede kastmine.
- Peamised hooldustööd taimede ettekasvatamisel on kastmine, piserdamine ja varjutamine.
Kastmine on taimede ettekasvatamisel üks olulisemaid töid. Tuleb jälgida, et kasvusubstraat läbi ei kuivaks. See mõjutab juba taimede edasist kasvu ja arengut. Seetõttu tuleb ettekasvatatavaid taimi kasta olenevalt õhutemperatuurist ettekasvatusruumis. Kõrgemate temperatuuride korral on otstarbekas kasta kaks korda päevas: hommikul ja õhtul. Madalamate temperatuuride korral piisab ühekordsest kastmisest. Kastmiseks kasutatakse eelsoojendatud vett. Külma kraaniveega kastmise korral taimed ei omasta vette ega toitaineid ja see võib põhjustada taimedel füsioloogilise põua. See näeb välja selliselt, et ksavusubstraat on piisavalt niiske, kuid taimed ise on närtsinud olekus. Samuti pole otstarbekas kasta taimi keskpäeval. Siis on vee aurumine kõrgemate temperatuuride tõttu intensiivsem. Samuti taime lehtedele sattunud veepiisad toimivad kui suurendusklaas, mistõttu võivad taimede lehed saada intensiivse päikesepaiste korral põletuse. Piserdamine tuleb kõne alla siis, kui ettekasvatatavad taimed on väikesed ja kastekannust või muust väiksemast kannust kastmise korral võidaks taimi vigastada või kasvusubstraadi alla mattuda. Suuremaid taimi ei ole tarvis piserdada. Piserdamiseks võib kasutada spetsiaalseid pihusteid või väiksema taimede koguse korral ka tavalist kuid kindlasti puhastatud aiapritsi.
Varjutamine on vajalik päikesepaisteliste ilmade korral. Varjutamiseks kasutatakse spetsiaalset varjutuskangast. Kindlasti ei ole otstarbekas varjutada pilviste ilmade korral. See vähendab oluliselt taimede fotosünteesi intensiivsust.
- Suvelilli on võimalik kasvatada ka nii, et seemned külvatakse kasvukohale. Selliselt saab kasvatada kiiremakasvulisi liike nagu näiteks harilik saialill, türgi mustköömen, harilik rukkilill, kosmos jt.Taoliste liikide korral ei toimu taimede ettekasvatamist. Külvikohaks valitakse koheselt kasvukoht. Külve saab teostada avamaale pärast suuremate öökülmade möödumist ja kui mulla temperatuur on ligikaudu +10oC .Külvikoht valmistatakse ette peenra ettevalmistamise käigus, mis tagab kobeda ja umbrohupuhta mulla. Ettevalmistamise käigus tuleb jälgida, et pinnas jääks tasane.Seemneid võib külvata ridadena või hajusalt.Külviskeemi valikul lähtutakse taimede kasvusuurusest.Reaskülvi võib kasutada näiteks hariliku saialille, kosmose seemnete külvide korral. Haljuskülvi võib kasutada näiteks türgi- või ida-mustköömne külvide korral.Reaskülvi korral jäetakse ridade vahekauguseks 10...30cm. Vahekauguse suurus oleneb külvatava liigi kasvusuurusest.Hajuskülvi korral märgitakse eelnevalt täpne külviala, mille võib märgistada näiteks liiva abil.Seemnete külviprotsess on sarnane taimede ettekasvatamisel. Küll aga ei järgne taimede tärkamisele pikeerimist. Pärast taimede tärkamist viiakse läbi harvendamine. Harvendamist tehakse kaks korda. Esimene kord jäetakse taimede vahekaugusels 5...10cm ja teisel harvendamisel jäetakse vahekauguseks juba taimede õige vahekaugus.Peale külvi teostamist võib need katta öökülmade ohu korral või kiiremaks taimede tärkamiseks kattelooriga.
KASUTATUD KIRJANDUS:
-
-
-
-
-
Õpetaja materjal
- Seemnetega saab paljundada praktiliselt kõiki taimi. Seemnetega paljundamisel on palju eeliseid võrreldes vegetatiivse paljundamisega. Aednik-harrastaja võib juba ühe hooajaga saada suure koguse istutusmaterjali väikeste materiaalsete kuludega, mis on eriti oluline, kui jutt käib kallitest taimedest.Sageli on seemnetega paljundamine ainsaks võimaluseks hankida harva esinev taim, sest nende levik on otseselt seotud paljundamisraskustega.On taimi, mida ei saa üldse vegetatiivselt paljundada, või on seotud raskustega. Just selle pärast kohtabki neid taimi harva, vaid kollektsionääride aias. On selge, et sellise istutusmaterjali hind on kõrge, ning seda on piiratud koguses.
Seemnetega paljundamine annab palju suurema võimaluse aednik-harrastajal tuua oma aeda harva esinevaid taimi.Peale selle, on seemnetega paljundamisel rida bioloogilisi eeliseid. Taimed, mis on kasvatatud seemnetest, on pikaealised, omavad paremini arenenud juuresüsteemi, taluvad paremini ümberistutamist. Peale selle, seemnetega paljundamine on perspektiivsem külmakartlike liikide introduktsioonis. Seemikud kohanevad antud kasvukoha kliimatingimustega palju paremini. Eriti hinnaline on seemnetest kasvatamine juhul, kui seemned on saadud juba antud kasvukohas kasvanud emataimelt.Ja lõpuks, seemnetega paljundamine lubab saada "puhast" istutusmaterjali. Vegetatiivsel istutusel saame kaasa viirus- ja seenhaigusi, mis esinevad emataimel.
- Suvelilletaimede ettekasvatamisel sõltub külvikoha valik seemne suurusest ja kasutatavatest vahenditest.Seemneid võib külvata: külvikasti, külvikarpi, külvikassetti, väikesesse potti või turbatabletti.
- Pika kasvuperioodiga taimede seemned külvatakse veebruar I...märts III, näiteks alatiõitsev begoonia, sinilobeelia, hübriidpetuunia, aed-raudürt, sultan-lemmalts jt.
- Lühema kasvuperioodiga liikide seemned külvatakse aga aprill I...mai II, näiteks peiulille liigid, pruudisõle liigid, hiina aedaster, ilukapsas, ilukõrvits jt.Veelgi varajasema õitsemise korral külvatakse seemned varem.
- Idanemiseks on sobilik temperatuur +18...+25oC. Madalamatel
temperatuuridel kulub seemnete idanemisele rohkem aega. Alla +10oC
temperatuuri korral ei pruugi seemned üldse idaneda.Külvikastidele võib
idanemise ajaks peale panna veel kas lävipaistva kile või klaasi. See hoiab
külvikastis niiskust ja soodustab seemnete idanemist ning taimede tärkamist.
Küll aga võib klaasi või kile pinnale tekkida kondensvesi. Selle vältimiseks
tuleb päeval mõneks tunniks külvidelt kile või klaas eraldada.Kui tegemist on
külvidega, mille seemneid ei kaetud, siis on oluline katta neid klaasi või
kilega. Kuna need seemned on kasvusubstraadi pinnal, siis võivad nad kergesti
läbi kuivada.Liivaga või
kasvusubstraadiga kaetud külvid ei pea kuni taimede tärkamiseni paiknema valges
kohas. Küll aga vajavad idanemiseks valgust valgusidanejate liikide seemned
(need mida külvil ei kaetud).Kogu idanemisperioodi
jooksul tuleb jälgida, et külvid läbi ei kuivaks! See halvendab
oluliselt seemnete idanemist ja taimede tärkamist.
- Pikeerimine on tärganud taime ümberistutamine koos juureotsa näpistamisega. Pikeerimisega tagatakse taimedele parem valgustatus kuna tihti tärganud taimed paiknevad tihedasti üksteise kõrval. Samuti parandab pikeerimine taime juure kasvu, sest juureotsa äranäpistamine parandab juure harunemist. Pikeeritakse taimi, mille seemned külvati külvikasti või -karpi. Külvikassettidesse külvatud seemnetest arenenud taimi ei pikeerita. Need jäävad kassetti kuni kasvukohale istutamiseni. Samuti ei pikeerita taimi, mille seemned külvati potti, turbatabletti. Taimi pikeeritakse plastkastidesse, kassettidesse või väiksematesse pottidesse. Pikeerimiseks kasutatakse spetsiaalset pikeerpulka. Selle võib valmistada ka puupulgast, peenemast oksast. Pikeerpulga võib asendada ka nt teritatud hariliku pliiatsiga või terata pastapliiatsiga.
- Potistamine on taimede istutamine potti. Potistamine toimub keskmiselt 3...4 nädalat pärast pikeerimist. Pikeerimise ja potistamise vahale jääva aja pikkus sõltub taimede kasvu kiirusest. Potistamise vajalikkusest annab märku taimede suurus. Kui lehed puutuvad juba üksteisega kokku, siis on tarvis taimed pottidesse istutada.Pottidesse istutatakse taimi ühekaupa, sinilobeelia korral mitme kaupa (nii nagu pikeeriti). Taimed istutatakse samale sügavusele nagu nad kasvasid.Poti suurus valitakse vastavalt taime ja tema juurestiku suurusele. Juured peavad potti lahedasti ära mahtuma ja ei tohi jääda kõveralt. Ka liiga suure poti kasutamine pole hea.Enamasti kasutatakse suvelilletaimede potistamiseks 8×8...10×10cm suuruseid plastikpotte. Näiteks vilt-ristirohi, sinilobeelia, peiulille liigid jpt.Suuremaid plastikpotte, läbimõõduga 12...14cm, kasutatakse suuremate taimede potistamiseks. Näiteks ilukõrvits, õisuba jt. Potistamisele järgneb taimede kastmine.
- Peamised hooldustööd taimede ettekasvatamisel on kastmine, piserdamine ja varjutamine.
Kastmine on taimede ettekasvatamisel üks olulisemaid töid. Tuleb jälgida, et kasvusubstraat läbi ei kuivaks. See mõjutab juba taimede edasist kasvu ja arengut. Seetõttu tuleb ettekasvatatavaid taimi kasta olenevalt õhutemperatuurist ettekasvatusruumis. Kõrgemate temperatuuride korral on otstarbekas kasta kaks korda päevas: hommikul ja õhtul. Madalamate temperatuuride korral piisab ühekordsest kastmisest. Kastmiseks kasutatakse eelsoojendatud vett. Külma kraaniveega kastmise korral taimed ei omasta vette ega toitaineid ja see võib põhjustada taimedel füsioloogilise põua. See näeb välja selliselt, et ksavusubstraat on piisavalt niiske, kuid taimed ise on närtsinud olekus. Samuti pole otstarbekas kasta taimi keskpäeval. Siis on vee aurumine kõrgemate temperatuuride tõttu intensiivsem. Samuti taime lehtedele sattunud veepiisad toimivad kui suurendusklaas, mistõttu võivad taimede lehed saada intensiivse päikesepaiste korral põletuse. Piserdamine tuleb kõne alla siis, kui ettekasvatatavad taimed on väikesed ja kastekannust või muust väiksemast kannust kastmise korral võidaks taimi vigastada või kasvusubstraadi alla mattuda. Suuremaid taimi ei ole tarvis piserdada. Piserdamiseks võib kasutada spetsiaalseid pihusteid või väiksema taimede koguse korral ka tavalist kuid kindlasti puhastatud aiapritsi.
Varjutamine on vajalik päikesepaisteliste ilmade korral. Varjutamiseks kasutatakse spetsiaalset varjutuskangast. Kindlasti ei ole otstarbekas varjutada pilviste ilmade korral. See vähendab oluliselt taimede fotosünteesi intensiivsust. - Suvelilli on võimalik kasvatada ka nii, et seemned külvatakse kasvukohale. Selliselt saab kasvatada kiiremakasvulisi liike nagu näiteks harilik saialill, türgi mustköömen, harilik rukkilill, kosmos jt.Taoliste liikide korral ei toimu taimede ettekasvatamist. Külvikohaks valitakse koheselt kasvukoht. Külve saab teostada avamaale pärast suuremate öökülmade möödumist ja kui mulla temperatuur on ligikaudu +10oC .Külvikoht valmistatakse ette peenra ettevalmistamise käigus, mis tagab kobeda ja umbrohupuhta mulla. Ettevalmistamise käigus tuleb jälgida, et pinnas jääks tasane.Seemneid võib külvata ridadena või hajusalt.Külviskeemi valikul lähtutakse taimede kasvusuurusest.Reaskülvi võib kasutada näiteks hariliku saialille, kosmose seemnete külvide korral. Haljuskülvi võib kasutada näiteks türgi- või ida-mustköömne külvide korral.Reaskülvi korral jäetakse ridade vahekauguseks 10...30cm. Vahekauguse suurus oleneb külvatava liigi kasvusuurusest.Hajuskülvi korral märgitakse eelnevalt täpne külviala, mille võib märgistada näiteks liiva abil.Seemnete külviprotsess on sarnane taimede ettekasvatamisel. Küll aga ei järgne taimede tärkamisele pikeerimist. Pärast taimede tärkamist viiakse läbi harvendamine. Harvendamist tehakse kaks korda. Esimene kord jäetakse taimede vahekaugusels 5...10cm ja teisel harvendamisel jäetakse vahekauguseks juba taimede õige vahekaugus.Peale külvi teostamist võib need katta öökülmade ohu korral või kiiremaks taimede tärkamiseks kattelooriga.
KASUTATUD KIRJANDUS:
-
-
-
-
-
Õpetaja materjal
Õpetaja materjal
