Translate

reede, 24. aprill 2015

10 erineva põõsa lõikamine






Kasutatud kirjandus:
• www.hansaplant.ee
• www.hortes.ee
• http://www.hot.ee/tsuga/art.html
• http://www.hortes.ee/?op=body&id=78&art=21
• http://www.bakker.ee/artikel/nouanded/loikamine-istutamine-hooldamine/loikamine/uldised-nouanded-loikamiseks-/-taht-magnoolia-loikamine-/


Postitaja: kell Kommentaare ei ole:

Lillepeenra rajamiseks ja hooldamiseks vajalike tööriistade kataloog



Mõõdulint
Vastavalt peenra suurusele ja kujule tuleks valida ka sobiv mõõdulint.


Märkenöör
Märkenööriks võib olla ka tavaline majapidamisenöör.



Vaiad
Puidust vaiad peenra mahamärkimiseks.














Labidas
Sirge ja terava lõikamis äärega labidas muudab kergeks nii muru ääristamise, kaevamise kui ka suuremate raskuste tõstmise. See töötab hästi nii mulla ja komposti kobestamisel kui ka muude aiatööde puhul. 







Reha
Riisumiseks, tasandamiseks või seemnete katmiseks suurtel peenardel


Kaevamishark
Parim vahend tiheda mulla kobestamiseks ja kaevamiseks.
Lihtne liigutada rohu- ja taimekuhjasid.
Kasuta ka muru õhutamiseks või murust kivide eemaldamise.
Piid tungivad lihtsalt pinnasesse ja hõlbustavad kivide, umbrohu ja juurte eemaldamist.




Istutuskühvel
Istutamiseks ja rohimiseks isegi kõval pinnasel
Praktiline kasutamiseks kitsastes tingimustes ja rõdudel









Kobestaja
Mulla õhutamiseks ja kobestamiseks

Väikeste alade puhastamiseks








Aiakäru
Erinevate materjalide kohale- ja äraveoks.









Istutuskorv
Lillesibulate istutuskorv kaitseb lillesibulaid näriliste eest,
lihtsustab sibulate ülesvõtmist ning hoiab lilled segunemast teistega.










Kastekann
Istutatud taimede kastmiseks.

Aiakäärid
Tugevad aiakäärid erinevate taimede lõikamiseks.










Aiaprits
Kahjuritõrje tegemiseks.

















Kasutatud kirjandus:


Postitaja: kell Kommentaare ei ole:

esmaspäev, 23. veebruar 2015

Köögiviljad ja maitsetaimed

Aedspinat- Spinacia oleracea
Spinat pärineb ühe või mitmeaastaste rebasheinaliste perekonnast maltsaliste sugukonnast, millest 3 liiki kasvab Väike- ja Sise-Aasias, Iraanis ja Taga-Kaukaasias. Euroopas on suuremad spinati kasvatajad ja eksportijad Prantsusmaa ja Itaalia. Kõikjal mõõduka kliimaga piirkondades kasvatatakse aga üheaastase köögiviljataimena aedspinatit.
Aedspinati on lühikese kasvuga kahekojaline köögivili, millel on kolmnurksed või piklikmunajad terveservalised lehed, mis moodustavad kodariku. Emastaimed on leherikkamad ja hakkavad hiljem õitsema kui isastaimed ning on seetõttu köögiviljana väärtuslikumad. Sordiaretajad on aga aretanud ka ühekojalisi sorte, millel emas- ja isasõied asuvad samal taimel.
Üldiselt on spinat pikapäeva taim. Suvise kõrge temperatuuri ja pika päeva tingimustes hakkab ta kiiresti õitsema ja saagi kvaliteet halveneb. Seetõttu teda suvel kasvatada ei tasu. Sügisese saagi saamiseks külvatakse uued seemned maha juuli lõpul, augusti algul. Samuti võib teda külvata ka hilja sügisel, lausa novembri algul.
Selleks, et saada varajast saaki tuleks spinat kevadel avamaale külvata esimesel võimalusel. Seemned hakkavad idanema 3-4 kraadi juures, optimaalne idanemistemperatuur on 20-22 kraadi. Tõusmed taluvad kuni 6 kraadist külma, rosett kannatab välja isegi kuni 10 miinuskraadi. Spinati sobivaim kasvutemperatuur on 15°C.
Spinatit paljundatakse seemnetega, seeme külvatakse 2-3 cm sügavusele ridadesse, millede vahe on 20-25 cm ja hiljem harvendatakse taimed 5-10 cm vahedega.
Spinat vajab parasniisket raskepoolset mulda, tärkamisest koristamise alguseni kulub juhtuvalt sordist 20-40 päeva. Eestis kasvatatakse teda peamiselt varakevadel ja sügisel, keskmine saak on 1,2-1,8 kg/m2.
Koduaias saab spinatit edaukalt kasvatada nii omaette, eel-, järel- kui vahekultuurina. Värsket sõnnikut saanud maale seemet külvata ei maksa, sest see mõjub halvasti spinati maitsele.

Keemiline koostis:
Spinati lehtedes on rohkesti karotiini, C-, B1-, B2-, PP-, E-ja K vitamiine ning mineraalaineid (kaaliumi, magneesiumi, fosforit, kaltsiumi, rauda ja joodi). Rauasisalduse poolest ületavad spinatit vaid petersellilehed.
Samas sisaldab spinat rohkesti ka oblikhapet, mistõttu ei tohiks spinatisöömisega ka liialdada. Oblikhappe kahjulikku mõju aitab vähendada, kui sööte spinatit koos piimatoodetega.


Toiduks tarvitatakse spinati noori lehti ja 10-15cm pikkusi lehevarsi peamiselt keedetult või hautatult, mitmesuguste suppide, hautiste, kastmete, pirukate jne valmistamisel. Veel väärtuslikum on aga spinat toorelt salatina või toitude lisandina. Spinatit leidub ka mahla ja pulbrina.

Spinati kasulikkus:
Kõrge raua-, joodi- ja kaaliumisisalduse tõttu soodustab spinat vereloomeelundite ja sisesekretsiooninäärmete tegevust
väga kasulik kehvveresuse korral.
Spinat avaldab reguleerivat toimet kilpnäärme talitlusele.
Rohke kaltsiumi- ja fosforisisalduse tõttu mõjub hästi noore organismi arengule ja seetõttu peaksid seda sööma just lapsed.
Spinat aitab ka pärast pingutavat treeningut kiiresti jõuvarud taastada ning tõstab toonust.
Hiina meditsiini kohaselt spinat on jahe, magus, tugevdab energiat ja verd, kõrvaldab kuumust ja yang’i, niisutab kuivust, peatab verejooksu. Kasutatakse ninaverejooksu, diabeedist tingitud janu ja aneemia korral. Tarvitatakse kas kergelt praetult, keevasse vette kastetult või keedisena. Jõuetuse ja kõhulahtisuse korral mitte tarvitada.
Kui põrn on nõrk, siis tuleks vältida spinati söömist.

Kuna spinatis on rohkesti oblikhapet ja puriine, võib see kehvasti mõjuda neile, kes kannatavad podagra, neeru- või põiekivide, jämesoolepõletiku või maksa- ja kõhunäärmehaiguste käes. Nemad peaksid spinati liig söömisega ettevaatlikud olema kuna neil võib suur spinatisöömine tervise veel kehvemaks teha.
Lisaks on spinatist leitud ka kõige rohkem pestitsiite ehk taimekasvatusjääke, mis võivad organismile liiga teha.
















Sordid:
´Viroflay´
´Viktoria´
´Juliana´
´Dominant´
`Redy`
`Rico`
`Spalding`
`Spinnacer`












Suvekuudel kasvatatakse spinat-ruutlehikut (Tetragonia expansa), mis kuulub kivileheliste (Aizoaceae) sugukonda. Pärineb Austraalia, Uus-Meremaa ja Polüneesia niiske kliimaga rannikualadelt. Ta on poollamava, rohkesti kõrvalharusid moodustava, kuni 1 m pikkuse varrega üheaastane rohttaim. Lehed on rombjad ja väga lihavad, õied asuvad lehekaenlas. Ruutlehik vajab viljakat soojapõhjalist mulda, koduaiast võib teda kasvatada kompostihunnikul. Külvist esimese saagini kulub 75- 105 päeva, sellepärast kasvatatakse Eestis teda harilikult istikutest. Saaki koristatakse kord nädalas kuni hilissügiseni. Ta on kolm korda aedspinatist saagikam, kuid vähem maitsev.  Meie oludes tuleks seda kasvatada katmikalal ettekasvatatud istikutest. Erinevalt spinatist on ruutlehik külmaõrn, mistõttu istutatakse istikud avamaale alles peale öökülmade lõppemist.

Sidrunmeliss-Melissa officinalis


John Evelyn: "Meliss on aju liitlane, tugevdab mälu, peletab eemale melanhoolia. Tass melissiteed päevas hoiab ära peavalu, ärrituse."

Sidrunmeliss ehk aedmeliss on huulõieliste sugukonna melissi perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.
Tema juuresüsteem on tugevalt harunenud. Kõik taimed on kaetud pehmete karvaudemetega. Vars on harunev, neljakandiline ning kuni 120 cm kõrgune. Lehed vastastikused, südajas- munajad, suurte sakkide ja lehevartega. Õied roosad või valged ning on koondunud 3-5 kaupa tipmistesse ebasarikatesse, mis paiknevad ülemiste lehtede kaenlas. Vili  koosneb neljast munajast pähklikesest, mis on musta värvi ja läikivad. Õitseb alates teisest kasvuaastast juulis- augustis, viljad valmivad septembris- oktoobris. Paljundatakse seemnetega ja vegetatiivselt (võrsikutega, põõsa jagamise teel, juuretükikestega, istikutega). 
Sidrunmeliss kasvab looduslikult Lõuna-Euroopas ja Vahemeremaades. Eestis kasvatatakse teda kultuurtaimena.

 Biokeemiline koostis:
Melissi lehed on rikkad mõru- ja parkainete, orgaaniliste hapete ja vitamiinide poolest. Ravimtaime teevad temast eeterlikud õlid, lehtedes on neid 0,2-0,5%, mille koosluses on tsitraal, tsitronellool, linalool, geraniool. Meliss on veel avastamata maailm, arvatakse olevat veel 5-10% avastamata aineid, kuid nende mõju on juba meditsiinis teada. Melissi lehtedes on rikkalikult C-vitamiini (100-180 mg%), karotinoide ja mikroelemente. Õitsemise ajal ja pärast õitsemist toimeainete koostis muutub, samuti muutuvad ka lõhn ja maitse ebameeldivaks.

Kasvatamine:
Meliss eelistab kergeid liivsavimuldi, head valgustatust ja kaitset külmade põhjatuulte eest. Ei talu happelisi ja struktuurituid muldasid. Kõige sobivamad on kõrgemad kohad. Koht tuleb valida väljaspool viljavaheldust, kuna meliss kasvab ühel kohal kuni 8 aastat. Parimateks eelkultuurideks on väetatud kesa või rühvelkultuurid. Melissi saab külvata otse kasvukohale, istikutest (kõige levinum), samuti saab teda paljundada roheliste pistikute, varrevõrsikutega, samuti põõsa jagamise teel. Viimane meetod on kõige mugavam esimese aasta istanduse korral kus on palju roomavaid võrseid. Istutatakse võimalikult varakult, et taim jõuaks hästi juurduda ja ei külmuks talvel ära. Halbu tulemusi ei saa ka roheliste pistikutega paljundades. Tuleb meeles pidada, et melissi seemned on madala idanevusega (umbes 60%). Seemnete külvinorm 0,8-1,0 g/1m2. Seemnete külvisügavus 1-2 cm ning ridadevaheline kaugus 60 cm.  Õitseb juunist augustini. 
Meliss on teisendirohke liik. Teisendid erinevad üksteisest taime kõrguse, karvkatte ja õite värvuse poolest. Näiteks sordid 'Citronella', 'Lemonella', 'Quedlinburger' ja 'Lime'. Väga dekoratiivsed on kuldkollaste lehtedega sordid 'Aurea' ja kollasekirjude lehtedega 'Variegata', mis sobivad kasvatamiseks püsilillepeenras.










Vasakult: `Lemon palm`, `Variegata`, ´Aurea´, ´All gold´

 Kulinaarias:
Meliss sobib tänu oma sidrunilõhnale kõikide toitudega, millele sobib sidrun: salatid, kala ja supid. Külmadesse kastmetesse (eriti remulaadkaste), rohelise majoneesi ja või koostisesse ning äädika, kala- ja lihamarinaadide , magushapude puuvilja- ja köögiviljakonservide maitsestamiseks.
Melissist saab suurepärast teed, eriti hästi sobib ta kombinatsioonis kibuvitsamarjade, hibiskuse- ja apelsiniõitega. Värskete lehtedega kaunistatakse magus- ja külmtoite.
Melissi kasutatakse ka konservi- ja kalatööstuses ning alkoholitööstuses likööride (benediktiin ja sartröös), viina ja õlle maitsestamiseks. Temast on hea teha söögiäädikat, samuti sobib teha ka õlitõmmist.

 Raviomadused:
Melissil on palju häid omadusi. Eeskätt on ülistatud teda kui rahustavat ürti. Tänu oma õrnale sidrunilõhnale lööb ta kiiresti pähe: tugeva annuse puhul toimib unerohuna, nõrga puhul aga maonärvide rahustajana. Usutakse, et meliss pikendab noorust ja hoiab ära veresoonte lupjumist. Meliss on valuvaigistava toimega, spasmide ärahoidja, seedimise soodustaja ning aitab gaasi-, koolika- ja menstruatsioonivalude puhul. Parandab mälutegevust ja migreeni. Ka südametegevust, hoides ära südamepekslemise ja tursed. Kõrgenenud vererõhu korral väheneb pearinglus ja kumin kõrvus, vererõhk langeb mõõdukalt. Peale selle kasutatakse teda rasedate toksikoosi korral ning suguvõime ergutajana. Samuti on melissi eeterlikul õlil väga efektiive toime herpese raviks. 
Maailmas uuritakse praegu tema täpsemat kooslust. Kas ta on muutunud imerohuks, on raske öelda, kuid külmetushaigus põgeneb kiirelt päevas 4-5 tassi tee joomisel.
Melissi võib kasutada taimesegude koosluses, kuid ei sobi kokku kõigega. Kilpnäärme tegevuse reguleerimiseks sobib ta  kokku põdrakanepiga või kaselehtedega, kuid ei sobi sooltehädade puhul kokku pujuga. Siin on haiguste ravil koosmõju väga oluline biokeemilise koosluse tõttu, milleks oleks vajalik spetsialisti konsultatsioon. Kõige rohkem tarvitatakse melissi ravimteedes – nii eraldi kui ka koos piparmündi, kummeli või kibuvitsaga.
Leedulased kasutavad rahvameditsiinis melissi majoraaniga, eeskätt mälu tugevdamiseks.

 * Tõmmis melissist: 1sl toorainet kallatakse üle 200 ml keeva veega, lastakse seista 1 tund, seejärel kurnatakse. Tarvitatakse poole klaasi kaupa kolm korda päevas enne sööki.

 * Ekstrakt melissist: võetakse toorainet 1:3 suhtes 40% piirituse või viinaga, ning lastakse seista 7 päeva. Tarvitatakse 1sl 3 korda päevas.

 * Mahl melissi okstest või lehtedest: pressitakse värsketest maapealsetest taimeosadest või ainult lehtedest enne õitsemist. Tarvitatakse 40-60 tilka mahla ja 1tl mett piimas 5-6 korda päevas. Välispidiselt (klistiirina) tarvitatakse arvestusega 1tl mahla 200 ml sooja vee kohta

 Vastunäidustused ja kõrvaltoimed:
Meliss põhjustab harva ebameeldivaid kõrvalnähte, seda soovitatakse vältida rasedatel ja rinnaga toitvatel naistel. Melissi ei tohiks tarvitada inimesed, kellel on kilpnäärmeprobleemid või kel esineb glaukoom, sest sel juhul võib taim häirida teatud ravimite toimet. Samuti ei soovitata kasutada arteriaalse hüpotensia korral, kuna taim on kergelt toksiline.

 Muid kasutusalasi:
Eeterlikke õlisid kasutatakse parfürmeerias, ning kondiitritööstuses. Melissitõmmis peletab kärbseid ja vaklu lihalt ja kalalt.
Melissi lehtedega hõõrutakse uusi mesitarusid ning mesilased kohanevad sellega meelsasti, melissi aroom veetleb mesilasi ka pereheitmisel. Mesi on meeldiva aroomi ja maitsega ning seetõttu kuulub paremate meede hulka. 

 Lisainfot melissi eeterliku õli kasulikkusest saate leheküljelt:

http://alkeemia.delfi.ee/tervis/tervisemured/efektiivne-loodusravi-herpese-leevendamiseks?id=69698427


Kasutatud kirjandus:
Postitaja: kell 4 kommentaari:

laupäev, 7. veebruar 2015

Sõnajalad

Sõnajalgade eelised ja puudused võrreldes püsilillede ja kõrrelistega

Eelised:
  • Kahjurid ega haigused ei kahjusta neid
  • Ei vaja spetsiaalset väetamist
  • Soodsates tingimustes võivad kasvada kümneid aastaid 
  • Taluvad erinevaid kasvukohatingimusi 
  • Kasutusvõimalused aias on laialdased
  • Vajavad vähe hoolt
  • Lehestik on dekoratiivne ja silmapaistev.
Puudused:

  • Õistaimede ja katteseemnetaimede seemned on palju vastupidavamad kui sõnajalgade eosed
  • Ei õitse
  • Eoste abil paljundamine keerukas
  • Mõned liigid võivad tärgata hilja
  • Talvehaljad vajavad varrjutamist kevadtalvise päikese eest
  • Põuaperioodil vajavad kastmist
  • Enamus sõnajalgtaimi ei talu keskpäevast päikesepaistet.

Taimekooslus


Kasvukoht: parasniiske, päikeseline, huumuserikas























  1. Argentiina pamparohi- Cortaderia selloana ´Pumila´
    Kõrgus: 0,5m õisikutel 1,2m
    Vahekaugus istutamisel: vajab enda ümber ruumi
    Dekoratiivsuse aeg: september -oktoober
  2. Harilik laanesõnajalg- Matteuccia struthiopteris
    Kõrgus: 100cm
    Vahekaugus istutamisel: 80cm
    Dekoratiivsuse aeg: lehtdekoratiivne kogu suve vältel
  3. Harilik naistesõnajalg- Athyrium filix-femina ´Minutissiumum´ 
    Kõrgus: 40-120cm
    Vahekaugus istutamisel: 50cm
    Dekoratiivsuse aeg: lehtdekoratiivne kogu suve vältel
  4. Harilik naistesõnajalg- Athyrium filix-femina ´Frizellae´
    Kõrgus: 40-120cm
    Vahekaugus istutamisel: 050cm
    Dekoratiivsuse aeg: lehtdekoratiivne kogu suve vältel
  5. Väike igihali- Vinca minor ´Elisa´
    Kõrgus: 10-15cm
    Vahekaugus istutamisel: 3-5 taime m2
    Dekoratiivsuse aeg: õied puhkevad kogu suve vältel
  6. Bergeenia- Bergenia cordifolia 
    Kõrgus: 20-30cm
    Vahekaugus istutamisel: 50cm
    Dekoratiivsuse aeg: mai
  7. Aediiris- Iris x germanica ´Arctic age´
    Kõrgus: 35cm
    Vahekaugus istutamisel: 40cm
    Dekoratiivsuse aeg: mai- juuni
  8. Astilbe- Astilbe ´Red sentinel´
    Kõrgus: 60cm
    Vahekaugus istutamisel: 50cm
    Dekoratiivsuse aeg: juuni-august

Kasutatud kirjandus:


  • http://aianduskool.ee/rohttaimed/?p=384
  • http://www.jt.ee/1180872/varjulise-aiasopi-teevad-nagusaks-sonajalad
  • http://www.gardenworldimages.com/Details.aspx?ID=199089&TypeID=1&searchtype=simple&contributor=0&licenses=1,2&sort=REL&cdonly=False&mronly=False
  • http://www.gardenworldimages.com/Details.aspx?ID=57853&TypeID=1&searchtype=simple&contributor=0&licenses=1,2&sort=REL&cdonly=False&mronly=False
  • http://www.gardenworldimages.com/Details.aspx?ID=210102&TypeID=1&searchtype=simple&contributor=0&licenses=1,2&sort=REL&cdonly=False&mronly=False
  • http://www.gardenworldimages.com/Details.aspx?ID=201674&TypeID=1&searchtype=simple&contributor=0&licenses=1,2&sort=REL&cdonly=False&mronly=False
  • http://www.gardenworldimages.com/Details.aspx?ID=195695&TypeID=1&searchtype=simple&contributor=0&licenses=1,2&sort=REL&cdonly=False&mronly=False
Postitaja: kell 4 kommentaari:

esmaspäev, 26. jaanuar 2015

Uurimus multšide, väetiste ja geosünteetide, nende omaduste ja kasutamise kohta.

Multš


Multši all mõistetakse taimede kasvupinnasele või -substraadile peale laotatud kattematerjali kihti. Multšimise eesmärgiks on eelkõige niiskuse säilitamine mullas ning juurestiku külmakaitse talveperioodil. Mõnel määral vähendavad multšid ka umbrohu teket ning lagunedes toimivad pinnaseparandajatena.
Sageli kasutatakse multše dekoratiivsetel eesmärkidel. Multši valikul lähtutakse peenras kasvavate taimede vajadustest, aiakujunduse stiilist ja hilisema hoolduse mahukusest.
Multšid jagunevad kaheks: lagunevad ja mittelagunevad. Lagunevaid tuleks iga 2 kuni 4aasta järel uus kiht peale panna, mittelagunevate vahelt tuleks aga lehed ja muu praht iga-aastaselt välja puhastada. Omakorda aga jagunevad veel sünteetilisteks, orgaanilisteks, mineraalseteks ja kombineeritud multšideks.

Orgaanilised multšid:


Tavaliselt laotatakse multš suuremale istutusalale ülepinnaliselt. Puude võraalused multšitakse tavaliselt igaüks eraldi. Multš laotatakse umbes 7 cm paksuse kihina (tihenenult) tasandatud istutusalale või istutatud puude võraalustele ringidele, jättes vabaks puutüve vahetu ümbruse 10 cm raadiuses. Multšitavalt pinnalt eemaldatakse umbrohud; eriti hoolikas tuleb olla mitmeaastaste juurumbrohtude eemaldamisel. Multši laotamiseks valitakse aeg, mil kasvupinnases on piisavalt niiskust; kuivale mullale multši ei panda.






Okaspuu koorepuru:
Kõige enam levinud orgaaniline multš. Seda võib kasutada multšina või ka dekoratiivse kattena muu orgaanilise või sünteetilise multši peal. Okaspuu koorepuru muudab mulla happelisemaks. Püsilillepeenrasse sobib peenema fraktsiooniga koorepuru, põõsaste ja hekkide alla võib panna jämedama fraktsiooniga koorepuru.
Männiokkad: 
Õhuline ja dekoratiivne multš, kuid sobib ainult happelist keskkonda vajavatele taimedele, kuna tõstab mulla happesust. Männiokkamultš on tõhus tigude tõrjeks, kuna on terav ja vigastab tigusid.
Puulehed:
Sobilikud on kõikide puude lehed, mõned lihtsalt lagunevad aeglasemalt. Igal aasta saab sügisel lehti juurde, mis tagab multšikihi uuenduse. Multšina on puulehed tõhusad, kuid neid on keeruline laotada ühtlase kihina, samuti ei ole kuigi atraktiivne. Tuulises kohas võib tuul puulehed laiali kanda. Puulehtedega multšitud pinnas võib lisaks vajada lämmastikväetist. Purustamata puulehed kõdunevad väga aeglaselt, u. 2 aastaga, seetõttu need tavalislt eelnevalt kompostitakse.Haigustele ja kahjuritele on puulehtede alune hea talvituspaik. 
Turvas:
Väga hästi sobivad multšimiseks neutraliseeritud turvas ning turbagraanulid. Granuleerimata turba kasutamisel on probleemiks, et see on kerge ning läbi kuivades kannab tuul selle laiali. Turvas ning turbatooted sobivad eelkõige hapulembeste taimede istutusalade multšimiseks. Kasutatakse sageli multšina roosipeenras. Hiljem oleks vajalik lupjamine, et vältida peenarde happelisemaks muutumist.
Saepuru:
Multšina takistab saepuru umbrohukasvu, kuid samas kipub hallitama minema ja lagunedes tarvitab rohkelt lämmastikku.Enne kasutamist peaks seisma kuni 2 aastat, kuna selle ajaga lagunevad saepurus sisalduvad taimede kasvu pidurdavad ühendid. Kuna saepuru tõmbab lagunedes mullast lämmastikku, siis vajab istutusala lämmastiku juurdelisamist (eriti lehtpõõsaste ja püsikute alades). Kõduneb aeglaselt ja võib meelitada aeda sipelgaid. 
Muruniide:
Suve teisel poolel muruniite lisamine soodustab taimede kasvu, hoiab mulla niiskust, muudab mulla happeliseks, noor niide sisaldab taimedele vajalikku toitaineid.
Põhk, pilliroog, kõrkjad, hundinuiad: 
Sobilik kasutada purustatud kujul. Multšimisel on otstarbeks kasutada kõrreliste ja punase ristiku segu, kuna kõrrelistega kaetud pinnasest omastavad taimed eriti hästi lämmastikku, ristikuga kaetud pinnasest aga fosforit ja kaaliumi.
Pabermultš:
Pabermultšiks kasutatakse peenestatud ajalehti, paremini sobib lainepapp. Pabermultš laguneb täielikult vee ja päikese mõjul ühe suve jooksul . Pabermultši kasutatakse peenarde vahedes, vähendab umbrohtumist.
Kakaovello:
Kakaooa kest on kakaotootmise ülejääk.Kiirestilagunev, laseb vett hästi läbi, harilikust koorepurust parema struktuuriga, peletab kahjureid, šokolaadilõhnaline.

 Orgaanilised multšid eelised:
- Paraneb mulla niiskusesisaldus
- Mullapinnale ei teki õhuvahetust takistavat koorikut
- Pärsib umbrohu kasvu ning vähendab seega ka herbitsiidide kulu, mis on oluline ka keskkonnakaitse seisukohast, kuna mürgid satuvad pinna- ja põhjavette
- Multšitud pinnal puudub niitmisvajadus
- Vähendab taimedele stressi põhjustavaid suuri mullatemperatuuride kõikumisi, hoides pinnase talvel soojemana ja suvel jahedamana
- Aktiviseerib mulla elutegevust ja meelitab ligi vihmausse, kes loovad soodsa keskkonna mullas asuvate kasulike organismide paljunemiseks
- Aeglustab kevadel maa sulamist, tänu millele nihkub edasi taimede õitseaeg ning sellest tulenevalt väheneb kevadiste öökülmade kahjustuste oht
- Multšiks kasutatav materjal võimaldab reguleerida mulla happesust
- Vähendab erosiooni
- Alandab tallamisest tekkivat mulla tihenemist
- Muudab nii ilu- kui tarbeaia esteetilist välimust
- Võib suure koormusega aladel vajadusel asendada muru (nt. laste mänguväljakud)
- Varustab taimi orgaanilise väetisega, mistõttu areneb paremini taimede pinnalähedane juurestik
- Väldib toiduks kasutatavate taimede ja nende viljade kokkupuudet mullaga tugeva vihma korral, mis on oluline tegur ka taimede kaitsmisel  pinnases tekkivate haiguste eest
- multšitud pinnases kaob vajadus iga-aastase kaevamise ning  sagedase rohimise.

Orgaanilised multšid puudused:
- Multš võib olla  mehhaaniliseks takistuseks väetise sattumisel juurtepiirkonda
- Paksem multšikiht võib põhjustada okaspuude ja igihaljaste lehtpõõsaste varakevadist päikesepõletust. Multši all on maapind külmunud ning taimed ei saa täiendada veevarusid; maapealsete osade kaudu aga toimub aurumine sellest hoolimata, mille tulemusena taim kuivab.
- Orgaaniliste süsinikurikaste multšide (männikoor, hake, põhuhekslid) lagundamisel tarbivad mikroorganismid ära suure osa taimedele vajalikust lämmastikust, mistõttu nad vajavad lisa väetamist.
- Puude võraaluste multšimisel võib multš valguda puutüve lähedusse ning matta juurekaela lubamatult sügavale; see põhjustab kasvuhäireid, tüve haudumist, koorepõletikke ning tüvemädanikke.
- Multšide pealt on raske koristada lehe- või okkaprahti.

Mineraalsed multšid



Mineraalsete multšide alla kuuluvad:
  • Liiv
  • Kergkruus
  • Paekivikillustik
  • Graniitkillustik
  • Dekoratiivkivid
  • Merekarbid
  • Klaasgraanulid 
  • Tellisepuru

Kombineeritud multšid


Orgaanilisi ja mineraalseid multše saab maastikuehituses kasutada nii üksinda kui kombineerituna sünteetiliste multšidega. Viimase puhul on orgaanilise või mineraalse multšikihi paksus õhem, sest puudub oht multšikihi kiireks segunemiseks kasvumullaga.
Orgaanilisi ja mineraalseid multše kasutatakse tihi ka dekoratiivsuse eesmärgil. Selleks on kaubanduses saadaval erinevat värvi kive, kiviklibu, killustikku ja puiduhaket ning erineva fraktsiooniga puukoort.  Mineraalsed multšid sobivad väga hästi suuremate pindade kujundamiseks. Kasutades erineva fraktsiooni ja värvusega multše on võimalik kujundada erinevaid geomeetrilisi mustreid ja ornamente. Mineraalsete multšide alla tuleb laotada peenravaip, et vältida erinevate pinnasekihtide segunemist. Orgaaniliste multšide all ei ole peenravaiba kasutamine soovitatav.

 Sünteetilised multšid:











Peenravaip:
Vastupidav ultraviolettkiirguse suhtes, tihe, õhku ja vett läbilaskev polüpropüleen kangas, vastupidavusega 8-10 aastat. Tallamiskindel ning takistab umbrohukasvu ja niiskuse aurumist pinnasest, samas vähendab erosiooni. Sobib kasutada terrassi-, teekatte-, turbaaia ja kiviktaimla aluse jne kattena. 
Tekstiilmultš:
Kerge pinnakattematerjal. Olenevalt kasutuskohast on vastupidavus 5-6 aastat. Tekstiilmultš on  mustakiuline polüpropüleen materjal, mis on vastupidav ultraviolettkiirgusele ja mullas leiduvatele ühenditele. Kangast kasutatakse umbrohu kasvu takistamiseks ning noorte taimede juurdumise soodustamiseks, kuna ta hoiab pinnase niiske ja soojana. Tekstiilmultši võib kasutada ka erinevate pinnasekihtide eraldamiseks, näiteks drenaaži ja substraadi vahel lillepeenras. 
Filterkangas:
Polüpropüleenkiududest valmistatud kiudkangas, mida kasutatakse pinnase tugevdamiseks, erosiooniohu, külmakaitseks ja umbrohu tõkestamiseks. Kangas on viltjas, vett ja õhku läbilaskev. Filterkangas eraldab erinevad mullakihid üksteisest, takistab nende segunemist, tugevdab struktuuri ja tõkestab külmunud maapinnast tulenevaid kahjustusi.
Juuretõkkekangas:
Vett läbilaskev jäik kiudkangas, mis ei kõdune ega mädane. Tõkestab puujuurte tungimist selle alla istutatud taimepuhmastesse või lubab taimi istutada ebatavalistesse kasvukohtadesse, näiteks killustikku, kivide vahele või liiva sisse. Juuretõkkega vooderdatud istutusauk takistab mulla kadumise juurte ümbert ning filtreerib üleliigse kastmis- ja sademetevee. Ideaalne abivahend turbaaedade rajamisel.

                                         Väetised


 Väetised on ained, mida kasutatakse saagi suurendamise, selle kvaliteedi parandamise või mulla viljakuse tõstmise eesmärgil. Väetiste mõju avaldub taimede toitumistingimuste paranemise kaudu. Toitainete varude täiendamist toitekeskkonnas (mullas) nimetatakse väetamiseks. 

 Väetised liigitatakse koostise alusel järgmiselt:
Orgaanilised väetised- Need väetised koosnevad orgaanilistest ainetest ja on loodusliku päritoluga. Orgaanilised väetised on näiteks sõnnik, turvas, virts, kompostid, haljasväetised jt. 

Mineraalsed väetised- Nendes väetistes esinevad toiteelemendid mineraalsete ainetena. Minaraalväetised on tööstuslikult toodetud väetised, näiteks ammooniumnitraat, superfosfaat, Ferticare jt. 

 Väetisi rühmitatakse vastavalt väliskujule ja konsistentsile järgmiselt:
  • Vedelväetised
  • Tahked väetised
  • Granuleeritud väetised
  • Kristallilised väetised
  • Amorfsed väetised
  • Väetisepulgad
  • Väetisetabletid

Mineraalväetiste eelised

  • Mineraalväetised sisaldavad suuremas koguses taimede kasvu edendavaid toitaineid kui orgaanilise väetised (lämmastik, fosfor, kaalium). Seejuures on tegu kiiresti vabanevate toitainetega, nii et taimed saavad kõik vajaliku kohe kätte. Kui taimed vajavad kiirkorras turgutust, siis on mineraalväetis kahtlemata kõige mugavam valik.
Mineraalväetiste puudused

  • Keemiliste sünteetiliste väetiste kasutamine ei aita mulda parandada. Pikaaegne sünteetiliste lisandite kasutamine mõjub lausa vastupidiselt ning kaotab ära mullas elutsevad kasulikud mikroobid. Selle vältimiseks segatakse mulda sageli mitmesugust orgaanilist materjali nagu sõnnikut või komposti.
  • Kui vihmavesi või kastmisvesi jõuab taimede juurtest allapoole, võib see kaasa tuua leostumise ehk mineraalainete väljauhtumise. Lämmastik on leostumisele iseäranis vastuvõtlik.
  • Liigne mineraalväetiste kasutamine võib viia pinnase sooldumiseni ning see omakorda mõjub taimedele kahjulikult. Sünteetilisi mineraalväetisi toodetakse fossiilkütustest.


Orgaanilise väetise eelised:
  • Orgaanilise väetise (sõnnik, kompostimuld jms) korrapärasel kasutamisel paraneb mullastruktuur. Raske savi- ja liivsavimuld muutub kobedamaks ja kergemini haritavaks, kerge liiv- ja saviliivmuld muutub sidusamaks ja vettpidavamaks.
  • Orgaanikaga rikastatud muld on õhulisem ja toitaineterikkam ning seob paremini vett. Lisaks paraneb mulla puhverdusvõime ja ebasoodsad tegurid nagu põud ja liigniiskus teevad taimedele vähem kahju.
  • Erinevalt mineraalväetistest viiakse orgaaniliste väetistega mulda ka mikrorganisme, kes aitavad oma elutegevusega kaasa mulla parendamisele. Mikroorganismid muudavad toiteelemendid taimedele kättesadavaks.
  • Regulaarsel orgaaniliste väetiste kasutamisel paraneb mulla huumusseisund. Tekib rohkesti huumusaineid, mis toimivad kasvustimolaatoritena ja kiirendavad taimede elutegevust. Mulla huumuskihti ei saa asendada mineraalväetistega. Tume, huumusrikas muld neelab aga paremini päikeseenergiat ja soojeneb kiiremini.
  • Orgaaniline väetis sisaldab taimedele sobivas vahekorras kõiki vajalikke toiteelemente, sealhulgas ka mikroelemente, seega väheneb vajadus kasutada mineraalväetisi.
  • Orgaanilise väetisega rikastatud mullas mõjuvad ka lisaks antavad mineraalväetised paremini, ning neid ei uhuta nii kergesti mullast vihmaveega välja.
  • Mullas tekib orgaanilise väetise lagunemisel süsihappegaas, mis on vajalik taimede kasvuks ning suurendab saagikust.
  • Lavades ja kasvuhoonetes saab orgaanilist väetist (eelkõige sõnnikut) edukalt kasutada ka biokütusena.
  • Orgaanika (sõnnik, kompstimuld, turvas jt) sobib hästi ka multšiks hoides maa umbrohupuhta ja säilitades niiskust. Muidugi tuleb orgaanikaga multšimisel seda pidevalt uuendada ning arvestada erinevate kultuuride nõudeid kasutatavale multšile.
  • Orgaaniliste väetistega on väiksem oht taimi üleväetada, sest toitained vabanevad aegamööda.
Orgaanilise väetise puudused:
  • Tuntud ka oma halva lõhna poolest. 
  • Paljud orgaanilised väetised vabastavad toitaineid üsna aeglaselt ning seepärast võivad lilled ja muud taimed enne orgaanilise materjali lõplikku lagunemist toitainete puuduse käes kannatada. 
  • Kuna orgaanilised väetised sisaldavad kolme põhilist toitainet (lämmastikku, fosforit ja kaaliumi) üsna vähesel määral, tuleb väetisi sageli suures koguses kasutada, et taimed kõik vajalikud ained ikka kätte saaksid.

Geosünteedid


Tegemist on sünteetiliste materjalidega, mida kasutatakse haljastuses, maa- ja vesiehitistel. Geosünteedid võimaldavad vähendada ehituskulusid ja rajada teid nõrkadele pinnastele.
Ta eraldab erinevd mullakihid üksteisest, takistab nende segunemist, tugevdab pinnase 
struktuuri,tõkestab külmunud maapinnast tulenevaid kahjustusi ja kindlustab nõlva pindasid. Selle kasutamine säästab kulutusi, kuna mulla parandamiseks kulutatakse vähem materjali ja aega ning hooldamine on lihtsam. 

Geosünteedid jagatakse:

  • geotekstiilideks (kootud ja mitte kootud)
  • geovõrkudeks (pressitud, kootud, keevitatud ja komposiitgeovõrgud)
  • geomembraanideks
  • geosünteetilisteks savivahekihtideks
  • geokomposiidideks.


 Lõpetuseks minu arvamus: 
Multši valikul enda koduaeda tuleks kindlasti arvestada taime nõudeid. Orgaanilised multšid on taimede kasvuks alati paremad, kui sünteetilised või killustikmultšid. Sünteetiliste multšide eeliseks on lihtne paigaldus ja soodne hind ning väike hooldustööde maht.  Kuna erinevaid multše pakutakse Eestis palju, siis usun, et igaüks leiab enda aeda just talle sobiva.
Väetiste müügiriiulid Eesti aiapoodides on piisavalt kirjud ja valik on väga suur, kuid samas jälle tuleb väetise valikul lähtuda vastavalt taime vajadusele väetise järele. Siinkohal ei oska ma kahjuks öelda, millise väetise kasuks otsustada, kuna mul puudub eelnev kogemus mineraalsete väetiste kasutamise kohta. Siiani olen kasutanud vaid orgaanilist väetist ning sedagi ainult sõnniku või lehtede näol. 
Geosünteetide kasutamise kohta minul isiklikult kogemus puudub, kuid olen kindel, et hakkan neid tulevikus edaspidi kasutama. 

Kasutatud kirjandus

Postitaja: kell 1 kommentaar:

kolmapäev, 7. jaanuar 2015

Kõrrelised

Kõrreliste taimede botaaniline iseloomustus


Kõrreliste hulka kuuluvad ainult kõrreliste sugukonda kuuluvad, kuiva kasvukohta eelistavad taimed. Aianduses käsitletakse kõrreliste all ka mitmeid nendega väga sarnaseid taimi nagu näiteks loalised (nt luga, piiphein) , lõikheinalised (nt tarn), hundinuialised (nt hundinui). Need täidavad aedade kujundamisel samu ülesandeid, mis kõrrelised.

Suurem osa kõrrelised kasvavad toitainetevaeses mullas. Enamasti vajavad nad täispäikselist kasvukohta. Pool- või täisvarjulises kohas kaotavad nad oma iseloomuliku kasvukuju (tiheduse) ja lehtede värvuse. Samas leidub kõrrelisi, kes kasvavad paremini niiskes mullas. Rammusas mullas aga hakkab kõrreliste taimede lehestik vohama. Kõrrelised võivad väga hästi kasvada ka veekogude ääres. Sellised on näiteks harilik sinihelmikas ja teravõieline kastik.

Kõrrelised on enamasti mitmeaastased ja üheaastased rohttaimed. Kõrreliste hulka kuulub aga ka kaheaastaseid taimi, kes esimesel aastal kasvatavad hõreda põõsa ning teisel aastal hakkavad õitsema. Varred on kõrrelistel enamasti silindriline, sõlmevahedes õõnes, võib olla ka säsikas, tarnadel on varred enamasti kolmekandilised, õõneta, nõrgalt eristunud sõlmede ja sõlmevahedega. Kõrrelised hargnevad ainult sõlme kohast. Eristatakse tiheda- ja hõredapuhmikulisi kõrrelisi. Kõrreliste hulgas esineb ka võsundilise haabitusega liike, näiteks aruhein. Lehed paiknevad kõrrelistel vaheldumisi ning koosnevad lehelabast ja tupest. Õied on koondunud hulgaõielisteks tähkadeks või -pööristeks. Õied on tavaliselt väikesed ja silmapaistmatud.


















Joonis 1.  Hulgaõieline tähk.
Vesihaljas haguhein  Koeleria glauca














Joonis 2.  Hulgaõieline pööris. 
Miscanthus sinensis `Ferner osten`

Kõrrelisi kasutatakse aias pinnakattena, dekoratiivtaimena peenras, veekogude ääres ja lilleanumas. Nad on armastatud taimed, sest nad on dekoratiivsed, vajavad vähe hoolt ning on enamasti ilmastikuolude suhtes leplikud.

Kõrreliste paljundamine

Ilukõrrelisi paljundatakse nii generatiivselt kui ka vegetatiivselt, nagu teisigi rohtseid taimi.

Vegetatiivne paljundamine


Mõningad kõrrelised moodustavad tihedaid puhmikuid, mille eluiga jääb suhteliselt lühikeseks. Sellised taimed on näiteks aruhein ja sinihelmikas. Et nende eluiga pikendada, peaks ette võtma jagamise. Jagamine tuleb ette võtta iga kahe või kolme aasta järel. Kevadel ja suve esimesel poolel õitsevaid kõrrelisi võib jagada nii varakevadel kui ka sügisel. Varakevadine paljundamise aeg on sobivam, sest sügisese jagamise korral ei pruugi taimed hästi juurduda ning võivad talve jooksul hukkuda. Hilja õitsvate kõrreliste jagamine on otstarbekam ette võtta mai- või juunikuus. Võsundiliste kõrreliste korral on otstarbekam ette võtta jagamisega paljundamise.  Jagamiseks kaevatakse taim üles ja lõigatakse aianoa, käte või labida abil väiksemateks osadeks. Jagatud taimele peab jääma terveid juuri ning 2-3 võsu või kasvupunga. Jagatud taimed võib kohe kasvukohale istutada. Selleks kaevatakse sobiva suurusega auk, et juured vabalt sellesse ära mahuksid. Oluline on jälgida, et taime ei istutataks sügavamale, kui ta enne kasvas. Jagamiseks valitakse pilvine päev, vältimaks juurte liigset kuivamist .
Vegetatiivset paljundamist kasutatakse eelõige erinevate kõrreliste sortide paljundamisel, kuna seemnetega paljundades sordi tunnused uutel taimedel ei esine.

Generatiivne paljundamine


Kuna mõned kõrrelised on jagamise suhtes tundlikud ja juurduvad halvasti, tasuks neid seemnetega paljundada. Sellised on näiteks stepirohud ja kaerand. Paljude stepirohtude külvid tehakse sügisel, kuna nende seemned vajavad paremaks idanemiseks talvist läbikülmumist. Tarna külvamisel tasuks arvestada ka sellega, et mõned liigid vajavad idanemisel valgust. Samuti võivad seemned idaneda kaua.
Seemnetega paljundatakse peale mitmeaastaste ka üheaastaseid kõrrelisi nagu näiteks jänesesaba ja paelrohi. Üheaastaste kõrreliste seemned külvatakse mais-juunis avamaale kasvukohale või kasvuhoonesse külvikasti, kassetti või väiksemasse potti. Ettekasvatatud taimed istutatakse kasvukohale alles pärast kevadiste öökülmade möödumist, juuni kuus.











Joonis 3. Üheaastane kõrreline, 
jänesesaba Lagurus ovatus ´Hares tail´ 













Joonis 4.  Mitmeaastane kõrreline, 
vitshirss Panicum virgatum `Rubrum`

Kasutatud kirjandus:

Plakatid




Kasutatud kirjandus:

Postitaja: kell 1 kommentaar:
Tellimine: Postitused (Atom)