Merlin aianduskoolis: Kõrrelised

Kõrreliste taimede botaaniline iseloomustus

Kõrreliste hulka kuuluvad ainult kõrreliste sugukonda kuuluvad, kuiva kasvukohta eelistavad taimed. Aianduses käsitletakse kõrreliste all ka mitmeid nendega väga sarnaseid taimi nagu näiteks loalised (nt luga, piiphein) , lõikheinalised (nt tarn), hundinuialised (nt hundinui). Need täidavad aedade kujundamisel samu ülesandeid, mis kõrrelised.

Suurem osa kõrrelised kasvavad toitainetevaeses mullas. Enamasti vajavad nad täispäikselist kasvukohta. Pool- või täisvarjulises kohas kaotavad nad oma iseloomuliku kasvukuju (tiheduse) ja lehtede värvuse. Samas leidub kõrrelisi, kes kasvavad paremini niiskes mullas. Rammusas mullas aga hakkab kõrreliste taimede lehestik vohama. Kõrrelised võivad väga hästi kasvada ka veekogude ääres. Sellised on näiteks harilik sinihelmikas ja teravõieline kastik.

Kõrrelised on enamasti mitmeaastased ja üheaastased rohttaimed. Kõrreliste hulka kuulub aga ka kaheaastaseid taimi, kes esimesel aastal kasvatavad hõreda põõsa ning teisel aastal hakkavad õitsema. Varred on kõrrelistel enamasti silindriline, sõlmevahedes õõnes, võib olla ka säsikas, tarnadel on varred enamasti kolmekandilised, õõneta, nõrgalt eristunud sõlmede ja sõlmevahedega. Kõrrelised hargnevad ainult sõlme kohast. Eristatakse tiheda- ja hõredapuhmikulisi kõrrelisi. Kõrreliste hulgas esineb ka võsundilise haabitusega liike, näiteks aruhein. Lehed paiknevad kõrrelistel vaheldumisi ning koosnevad lehelabast ja tupest. Õied on koondunud hulgaõielisteks tähkadeks või -pööristeks. Õied on tavaliselt väikesed ja silmapaistmatud.

Joonis 1. Hulgaõieline tähk.

Vesihaljas haguhein Koeleria glauca

Joonis 2. Hulgaõieline pööris.

Miscanthus sinensis `Ferner osten`

Kõrrelisi kasutatakse aias pinnakattena, dekoratiivtaimena peenras, veekogude ääres ja lilleanumas. Nad on armastatud taimed, sest nad on dekoratiivsed, vajavad vähe hoolt ning on enamasti ilmastikuolude suhtes leplikud.

Kõrreliste paljundamine

Ilukõrrelisi paljundatakse nii generatiivselt kui ka vegetatiivselt, nagu teisigi rohtseid taimi.

Vegetatiivne paljundamine

Mõningad kõrrelised moodustavad tihedaid puhmikuid, mille eluiga jääb suhteliselt lühikeseks. Sellised taimed on näiteks aruhein ja sinihelmikas. Et nende eluiga pikendada, peaks ette võtma jagamise. Jagamine tuleb ette võtta iga kahe või kolme aasta järel. Kevadel ja suve esimesel poolel õitsevaid kõrrelisi võib jagada nii varakevadel kui ka sügisel. Varakevadine paljundamise aeg on sobivam, sest sügisese jagamise korral ei pruugi taimed hästi juurduda ning võivad talve jooksul hukkuda. Hilja õitsvate kõrreliste jagamine on otstarbekam ette võtta mai- või juunikuus. Võsundiliste kõrreliste korral on otstarbekam ette võtta jagamisega paljundamise. Jagamiseks kaevatakse taim üles ja lõigatakse aianoa, käte või labida abil väiksemateks osadeks. Jagatud taimele peab jääma terveid juuri ning 2-3 võsu või kasvupunga. Jagatud taimed võib kohe kasvukohale istutada. Selleks kaevatakse sobiva suurusega auk, et juured vabalt sellesse ära mahuksid. Oluline on jälgida, et taime ei istutataks sügavamale, kui ta enne kasvas. Jagamiseks valitakse pilvine päev, vältimaks juurte liigset kuivamist .

Vegetatiivset paljundamist kasutatakse eelõige erinevate kõrreliste sortide paljundamisel, kuna seemnetega paljundades sordi tunnused uutel taimedel ei esine.

Generatiivne paljundamine

Kuna mõned kõrrelised on jagamise suhtes tundlikud ja juurduvad halvasti, tasuks neid seemnetega paljundada. Sellised on näiteks stepirohud ja kaerand. Paljude stepirohtude külvid tehakse sügisel, kuna nende seemned vajavad paremaks idanemiseks talvist läbikülmumist. Tarna külvamisel tasuks arvestada ka sellega, et mõned liigid vajavad idanemisel valgust. Samuti võivad seemned idaneda kaua.

Seemnetega paljundatakse peale mitmeaastaste ka üheaastaseid kõrrelisi nagu näiteks jänesesaba ja paelrohi. Üheaastaste kõrreliste seemned külvatakse mais-juunis avamaale kasvukohale või kasvuhoonesse külvikasti, kassetti või väiksemasse potti. Ettekasvatatud taimed istutatakse kasvukohale alles pärast kevadiste öökülmade möödumist, juuni kuus.